Teadus ja Kunst
Наука и Искусство
Science and Arts

Klaveriduo Anna Klas - Bruno Lukk

Valdur Roots
Ivalo Randalu
Eesti Raadio leheküljelt

Kuulates Anna Klasi-Bruno Lukki käesolevat läbilõikelist CD-d, saame osa kustnike vaimurikkusest ning pole raske kujutleda, milline võinuks olla duo sõnum Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, USA-s… Ent omaaegsest Nõukogude Liidust ei lubatud neid kordagi välja. Võimaluste puudumine oli suletud kultuuriruumis üks räigemaid ebameeldivusi. Sellele vaatamata – või koguni selle ajel – näeme siinses valikus inimlikku lugu, sest kas mitte too suletus ei inspireerinud duot looma esimesest fraasist peale tagasihoitud, kuid ometi intensiivse sisendusjõuga Schuberti Fantaasia f-moll ületamatu tõlgitsuse! Üsna loomulikult tahab kuulaja teada, kes ja millised nad olid neile antud ajas.

Anna Klas sündis 1912.aastal Riias religioosses juudi perekonnas. Süstemaatilised õpingud algasid 12-aastaselt Tallinna Konservatooriumis Sophia Heinrichsi klaveriklassis, mille lõpetamise järel 1931. aastal ta jätkas Berliini Musikhochschule`i Leonid Kreutzeri juures, kel omakorda oli Peterburi Konservatooriumi kool (madam Jessipova). Paari aasta pärast Tallinna naastes avas ta isikliku pedagoogilise praksise, kuid esinemisvõimalusi nappis.

1941. aastal kutsus Bruno Lukk ta klaverikateedrisse tööle. Alanud sõda purustas Anna Klasi perekonna ja viis noore ema Jaroslavi, kus duo 1942. aastal alustas koosmängu. 1944-67 oli Anna Klas TRK, 1944-59 ka Tallinna Muusikakooli hinnatud õppejõud, 1966-79 töötas Riia Konservatooriumis. Kogu loomeaja vältel esines ta ka solistina sümfooniakontserditel. Tema mängu iseloomustab täpne intuitsioon ja teadmised, mis ka tundmatu teosega kokkupuutel ei vedanud kunagi alt. Ja enese kuulamine, mis samastus sellega, mida kuulsid ka teised – omamoodi adekvaatsus, mis interpreetide juures ei olegi väga igapäevane. Ta oli ülimalt nõtke fantaasiaga, muusikaline väljendusoskus ja kõnekus liitusid eksimatu värvide valikuga. Bruno Lukk (1909-1991) oli pärit Permi kubermangust sõjaväearsti perest. Klaverimängu õppis ta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Martha Bäthse (Bätse) juures, siirdus koos maestroga Riiga, kus 1928. aastal lõpetas eksternina konservatooriumi. Seejärel jätkas Lukk Berliinis Musikhohschule’s prof. Kreutzeri juures, õppides samal ajal Paul Hindemithi käe all kompositsiooni. Neil aegadel algas kontserditegevus, mis tõi ta 1931. aastal ka Riia ja Tallinna publiku ette. Nii solisti kui ansamblistina reisis Bruno Lukk läbi paljud Euroopa linnad Kopenhaagenist Roomani, esines koguni Marocos. 1939. aastal hakkas ta õpetama Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, aasta hiljem Tallinna Konservatooriumis. Duo kõrval avardasid tema interpretatsiooni sooloesinemised ja plaadistused. Kuni kõrge eani tegi ta koostööd mitmete interpreetidega, lauljate ja tšellistidega. Kuid põhialaks kujunes siiski klaveripedegoogika Tallinna Konservatooriumis 1944-67. Aastast 1972 kuni surmani oli ta samas professor-konsultant. Bruno Lukk lähetas ellu 74 heatasemelist pianisti, luues nõnda oma koolkonna, mille viljad ületavad rahvuspiirid. Tema enda kujunemisel oli suur mõju otsestel õpetajatel, ent ka Artur Schnabelil, kelle kontserte ta jälgis pidevalt oma Berliini perioodil ja kellele käis kord ette mängimas.

Bruno Lukk oli erudiit, kelle eelistustele ja arvamustele võis alati kindel olla. Põhines see väga heal kuulmisel ja suurel kuulamiskogemusel, mis tegi ta seisukohad aksioomideks. Ta oli impulssiivne, emotsionaalne, kusjuures need nn. klaverimängu kvaliteedid olid heas tasakaalus. Ta on öelnud: "Klaver on pill, mille heli pärast puudutust kiiresti kustub. Seetõttu on eriti oluline helide intoneerimine, nendevaheliste pingete realiseerimine, mis on suurelt osalt samuti mõtlemisprotsess. Ega tähtsad polegi üksikhelid, nende tegelik kõla, vaid see, kuidas need on omavahel seotud.”

Duo rikkus seisnes nii poolte õnnelikus erinevuses kui ka ühtsuses: ühelt poolt iseseisev kõlaline fantaasia, teisalt äärmine professionaalne distsipliin ja organiseeritus. Kokku andsid need haruldase kombinatsiooni. Isikulised erinevused on ju vajalikud, teineteist toetavad-täiendavad faktorid – nagu muusikas üldse. Selle tagas esmajoones mõlema pianisti erudeeritus – Anna Klasil võibolla rohkem intuitsiooniga segatult, millele lisandus Bruno Luki tohutu hulk süstemaatilisi teadmisi. Pluss üldine vaimsus. Anna Klas daamina oli natuurilt muidugi duo lüürilisem pool, kusjuures ta ei talunud klaverimängu puhul väljendit "löök" – see võis olla üksnes "puudutus"!

Nõukogude Liidu ühe silmapaistvaima klaveriduona oli Anna Klasil ja Bruno Lukil kaudset resonantsi isegi Jaapanis – eks jälgiti kõikjal parimaid regioonist, mis muusikaloos on maailmale nii palju andnud. Berliinis kogetu järel saidki mõlemad suurimad ja järjekindlamad mõjutused suhetes taoliste korüfeedega, nagu seda olid Dmitri Šostakovitš, David Oistrahh, Maria Grinberg, Emil Gilels jpt. Niisugune mitmekihiline kultuuritaust otse kohustab tehtut säilitama ja esile tooma. Pealegi on tegu kustumatu väärtusega, mis omaaegsete piiratud tehniliste võimaluste kiuste pakub kohati tänapäeva nõudeidki rahuldava tulemuse.